mingid elukõrvenõgesed
on teinud mu ettevaatlikuks.
vahel astun, kuid tihti põgenen,
jättes ruumi ja suhted valutuks.
aga ehk oleks aeg
et enam poleks tüüpiline,
mitte vaid väliselt ükskõikne,
vaid lausa lahmides ennast avaks.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar