su tegevusel on vale sihtgrupp
sel on valed meetodid ja vahendid
nii et lõpuks sul endal on supp
ainult valu ja puuduvad lahendid

mulle piisab kui öelda et mine
ma lähen kui polekski sees
kuid praegu vaid petad enda ise
vaid endale haiget nii teed

vaikne, tasane,
lumeta õgardland,
me rohelised jõulud.

lõhkemise, joobnud
ja küllastund
rasketunderõõmud.

mis pakis või tolles
sa avastand
ja järgmisel sõõmul.

sa tõded ja mõtled
ja krooksatad -
need ongi mu jõulud.

ma kisan enda tühjaks,
tühjaks nagu solgiämbri,
sinna öökida võid tühjaks
võid eelmistele järgi.

nii et kalla end mu armas
kogu sopp ja risu,
et mulle anda isu
ennast sinusse valada.

mu elu on nagu raudteerööpad
nad algasid kusagil kunagi
ning kus lõppevad või kuhu pöörvad
ei tea ning palju veel lubatki

igatahes praegu ma küll kulgen
jälgides planeedi pinna kaari
ja üleeilsest saati ma sulgend
masekad kappi ning suva kas saangi
end pühendada sulle...

naer
tema egotripp
paneb saaniga minu omast üle

külm
jalaste žilett
lõikab sümmeetrilisi tükke

laks
kui adrenaliin
klõpsab kaitserefleks paika

ego mul kapseldub
ning siis
plaasterdab ükskõiksus haavad

- kust see nüüd tuli nii..

- vahet pole... vahel olen selline

  mingi igatsus
  mingi lähedus
  mu sees on puudu

  ja siis
  selleks et üle olla
  olen ma kuri ja kõva...
  ja mul polegi kedagi vaja

/ see võiks tulla mingi kibestunud riimile järgneva lehe peal /

parim pähelask
on ravida exiga
saamatust ja hirmu

parim rumalus
on keppida exiga
peletamaks priitu

ehk siis

parim vääratus
on laskuda exiga sügavale
vana suhte sohu...
selleks et kuhugi edasi liikuda

sepalõõtsa tuul
higi ja keskendus
löökide teravus
hõõguse elustav jõud
sulaliiva nobedus
ja põleva raua hõng

kas oskad ette kujutada tera,
mil oleks rohkem hinge sees,
kui sellel siin...

mingid elukõrvenõgesed
on teinud mu ettevaatlikuks.
vahel astun, kuid tihti põgenen,
jättes ruumi ja suhted valutuks.

aga ehk oleks aeg
et enam poleks tüüpiline,
mitte vaid väliselt ükskõikne,
vaid lausa lahmides ennast avaks.

ühesõnaga
siinkohal üritan ma
olla see mees
kes on kui kalju:
laamenda kui tahad
nuta õla najal
või kui tahad...
mine ära
ja tule jälle tagasi...
tegelikult üritan ma
alati selline olla,
aga alati ei kuku välja
sest ka mina võtan vahel tuld

orkut

ot sa polegi mu sõber
vend!
see pole ju küll nüüd hea...
mis seal ikka,
'add as a friend'
klikkides kohe,
ma fiksin me vea.

vaikus on vallutanud me suhtlemise
unustus
me mõlema meeled
ja siis
kui juhusliklut meenumise kütkes
me leebelt
mõlemate mõtted teele saadame
ehk kunagi ka kohtumisel
kahekesi naerame

peale huumorikillukest brauserist
vahetab kuubinühkija vasakut kätt
sest binaarboxinaabri kämmal väsis ära
kuigi ülemus ütles et peab
peab kogu aeg nühkima
ja seda ilma kreemita...
mis siis et on valus

miski lollus
on süsteemis
usuõpetus
usupimedus
vägistab mõistust
lurisev keeris
neelab loogika
matemaatika
ümber ühiskond
impordi ajud

poleks emone

unustaks ära, lihtsalt unustaks,
kõik unustaks ära ja puhastuks
linnakärast, murest, suvest,
ootustest, mölast ja tundest,
et midagi on kogu aeg valesti.

hakkaks isaseks

- It's just unbelievable!
- miks just anbiliivible?
- I dunno summer just is! :D
- Ah, mine...
  on päike ja siis,
  kogu aeg leemendad ning
  klubis kui jalgpallitrennis
  lehkab kui higises riietusruumis.

kas mõistlikkuse vahetan
vähe rajuma värgi vastu
ning heledalt elu põletan,
eirates käske ja paastu.

kui teengi nii, mis siis,
et ei saa taevasse või?
ot, kelle elu see on siis -
minu, või selle, kes lõi!?

ma pakun sulle oma südant,
ma pakun sulle oma armastust,
oma vaimustust ja fuuriat,
geeniust, sõnu,
higist suud.

mis siis,
et olen isekas
või et tundemaailm veidi... nõrk,
et tegelikult tiba jopakas
et külm mu hingeõhk -
ei ole hõrk.

sest ma pakun sulle oma südant!
ja mu näkkuläkastatud mögin
on tegelikult rohkem väärt,
kui mõni teine mees
end sinupärast surnuks röögib.

seal tolle kose jalamil
pole kunagi ma käind,
kuid hullu mäsu paradiis
on kole, olen näind.

seal veteverevahus on
just jäsemed ja jant
seal igaüks meist patus on
seal surm on pääsu pant

ma ei kordu imestumast,
kuidas saab üks tunne
nii kuradima koletumalt
korda minna mulle.

kuidas saab üks tunne nõnda
pööritada hinge,
närida ja urgitseda
öökimiseks pinge.

kui armas võib see olla,
kui keegi siiralt rõõmustab,
et sinust jälle kuuleb.

kui armas võib see olla,
kui ütleb sulle mõtlevat
ja tunneb veidi muret.

:)

on lõhnu
mis meenutavad sind
su üliõrnu suudlusi
ja silmavaadet
mida nautis hing
kui mind
sa võtsid vaadata

talvel

alpides õitsevad lilled
ja siberis ärkavad karud
mina ei hooligi millest
ses sügises lihtsalt on valus...

see talv on kui möödunud kevad
on täpselt kui samane sügis
ei süüd neil kes tehaseid teevad
vaid veidi me ilmaga tülis

tallinn-tartu

praegu vaatasin lehte
üks mu lemmiknäitlejaid muide
läinud
neid õnnetusi on nagu katku katku-ajal
saad aru
või granaadikilde polügonil
nii et hüvasti jättes ma palun
ma palun
eestlased puhake rahus

vene rulett

ma olen mees
ja sina nii naine
NII NAINE et mõistus lihtsalt kaob
nii naine et võimsaimgi naudinguaine
ei laksa nii hästi kui nöpsikud paot!

ja siis tema tuleb
uhhh,
meie hullund kiim
tuleb kui laksu-all vene rulett!
raju ja raiuv
kondoomita seks...

/ mnjah, tänapäeva eestis ilma kummita seks on nagu vene rulett ja mida aeg edasi, seda rohkem lihtsalt pähelasu moodi... kurb, aga tõsi. /

geroizm

vanja vist idavjirumaalt
tarbis veidi geroiini
hiljem aga talljinas
peksis kõvast jeesti-piidrit

no virutaski hui-lapatom
faschistil lausa puruks pää
kuid ei mõistnud pilves aatom
et nukku peksis aknal sääl.

peeter võsa keerab filmi
tauno kangro kalevit
vello latik aga kringliks
teksti pritsib paberil

erakonnal kõik on kombes
kirjandus ja filmikunst
nõnna hästi vaat et homme
KUMU kannab K'ga ust

üheöö...

ma ju ei teagi kas meeldin ma sulle
ma ju ei teagi kas sina ka mulle
ma ju ei teagi kas ainult sind täna
või tahan ka homme või aastate pärast

- mandariini tahad?

- jah, see sinust armas...

sest täna istun päris üksi,
päris üksi neljas toas,
sest libakevad tegelt sügis,
see mandariin teeks mulle head.

tead
sinu mõjud ja teod
need võtavad aega

aega meil pole
ei seo
sind minule kaasa

aga jah
nii ma lähengi üksi
ja sina siit ära

ei kunagi küüni
me kokku...
nii korraks kui täna

lollipopp

sa leiad kellegi
ja oled õnnelik.
teed tööd, et teinegi
oleks õnnelik.

ning siis keerad ära
nii, et armastus lagub.
sa rikud kõik ära,
mmmmmmm -
sul kurbus on magus.

ja mis siis
mis siis et kõik on mülkas
end jätangi mülkasse
ja nahast astun välja
ole siis seal :)

ja mis siis,
et piin on olla närvis
end jätangi närvi
nahast astun välja
et ole siis seal

ning siis,
sitsin keelega brändit
et puhkaksid närvid
ja väänatud välja
saaks segane pea.

sest enne olen alkohoolik
kui põlenud närvega vanapoiss

aplaus vaikib
niipea kui viipab
kas ühe
või kahe näpuga
või üldse ei viipa see kustunud näitleja

me püüdlustes on kohmakust
kui teineteise kumerusi
kante katsume
kui pimesi me kobades
me teineteist nii tasakesi
tundma õpime

ning vahel juhtub et on nutt
kui kokku lüües sarvi päris
piire raksus katsume
või siis on hoopis teine jutt
kui muredel me lahendusi
kahekesi otsime

ma ei taha su raha
ei taha su almusi
see et oled mees
ei tähenda
et hakkama
ma endaga ei saa

ise maksan söögi
maksan joogi
kartseri
ja oksendades ise tean
keda tänan
süüdistan

mu armas
nii alustan ma tihti
oma lauseid ja jutte
kui sinuga viibin

mu armas
nõnda mõtlen nii tihti
enda su juurde
kui eemal sust viibin

ja armas
ma tahan
ka siis kui ei viibi
su kõrval
või siis kui ka viibin

sest oled mul armas
ja nii ma ka ütlen
ja mõtlen
kui vihkad mind isegi triiki

/ asja pealkiri võiks olla maniakaalne /

jah...
päris kole...
kohati

samas kui mitte mõelda
ja pea ta rindadesse peita...
on kõik hästi

kohati

las ta veel naudib
see on suur šokk tulla siia kuiva ja nõmedasse ilma
seal on hea ja soe ja pehme
ja miskit ei kratsi ta perset
või jalga
või mida iganes

las ta veel naudib

ühesõnaga sa ...
ei tee midagi.
aga midagi
teed kõigiga.

ja teised mõtlevad,
mis toimub,
mis sinuga toimub.

damaskuse terasest nuga,
sündinud tules ja lõõsas,
kiirete, täpsete löökide all.

see triipudes terasest nuga,
rippudes vaikselt mu puusal,
varjamas üüratut jõudu, mis tal.

mul terava hingega nuga,
ja mida ma käskida suudan,
mida vaid sepana mõista ma saan.

jätsin lume peale maha
oma südame kuju
sulle vaadata

kas nägid ka
ei tea ma
kuid teisiti osanud öelda -
ma armastan

öö on
aga mina ei maga
vaid lähen vist ära
siit toast

takso
ja kuigi ei taha
ma viinaga neelan
sind boaks:

'kradi uss!'

luba ma armastan sind!

vaakumis...
nii tühjalt
ütled jah...

tööind tuli tagasi

ja me ülemus kontoris
pidas sütitava kõne
mis peale me kohe
hakkasime töö järgi indlema

keppi pole saanud kaua
inimese käest keda armastaks
keda hoida tahaks kauem
kui suguühe kestab...

sellest on pool aastat möödas

üksi on olla
ja muud polegi

õhtu, pühapäev,
pidu ei hüüa tulles.

hommik, esmaspäev,
täis kutt ei seisa püsti.

vot nii
elukene veerebki
kellel õhtusse
kellel päevast päeva
minul aga
igatahes edasi

lein on huvitav tunne
tunnen puudust
kuid tahan edasi
sest tagasi
ju nii kui nii ei saa

sõrmenips
tuleb higisest peost

vanarahvas ütles
kui suu on sülge täis
siis sülita

kui jumal jagas mõistust,
müüsid taksojuhid viina.

see on ikka päris lahe
et mingi vaikne mõte su peale
mind vaikselt naeratama paneb

või et miski loomulikkus
me suhtlemises on sama vana
nagu värske on me tutvus

su mõru suudlus
su trepikoja kirbe hais
su armastus
kui sinijuustus
mind hirmutab
ja peibub raisk

su naiselikkus
vallutus
su pühaduse hõrgum paist
see kaunids
kui pahe puutus
mind peibutab
ja seob raisk

su suhteline jahedus
probleemikeerud üldse,
mil puudub kiire lahendus,
ei köidagi meid ühte.

või vähemalt on raskusi,
sest kukub minule su suult
ei sõnu, pigem vaikusi...
seepärast küsingi sult muud.

seejuures küsimusi, mis
võiks valgust heita suhtele,
kas eelmisele või mis siin,
ei küsi, lihtsalt suudleme.

su läheduse päikselises lõõmas
sulavad mu mõtted nagu lumi
kristall kristalli järel kuni
keerukust pole järel ja võõras
olen sinuta ka endale ma hommikuni...

sind solvates
kriibin omaenda hinge
sind sarjates
näen ka enda silmis pinde
sind lüües
jooksen lihtsalt siirast verd,
sind jättes
ma oma südant murran ja petan ainult end.

ma armastan lihtsust ja ilu,
seda, kuidas tüdruk seelikut silub
või tahtmatul mulle naeratab.

ma armastan, head ja armastan muret,
sest hea on hea ning seejuures
mure on vaheldus, rikastab.

ma armastan ennast ja teisi,
teisi ehk rohkemgi ning vahel neidki
kes võtavad mind ette vaevata...

mul on hea mälu
viiside ja nägude peale
aga sõnu ja nimesid
ei mäleta ma kunagi

nii ei saagi minust poliitikut
meest kes ütleb oma naisele
seksi ajal vale nime kõrva
või oma parimale sõbrale
või oma emale või rahvale
sest ma olen aus

ja mälul tegelikult
pole siin mingit pistmist

huvitav,
kas muusika,
ilm ja tööstress
mõjutab tuju?

ilmselt 'jah'
oleks vastus, kui küsida.

aga kui ei küsi?

ei kutsu
ei kiisu
ei katsu
ei piilu

ei vaheta riideid
mu silmade all
vaid kätega piidlen
sind linade all

te eituses ma tunnen tormi
te jaatuses on kevadveed
te kriipsusuust ma langen morni
te naeratus
mu päeva teeb.

aeg sinuga lendab
vahel nii
et kaks nädalat
on kadunud

vahel aga seisab
vahel nii
et kaks minutit
on kindel tund

nii oligi et
need kaks nädalat
on kadund mul

kuid täna oldud tund
mis kallistund
meil kestis terveid kuid

olen ületanud piiri,
kus sinust ilmajäämine
rebiks hinge seest.

on vist päris karm,
kuid siiski,
aeg, mil lähilävime,
on kõike seda väärt.

ja kokkujäämine,
vist hinge annakski
see-eest.

karu mõtleb
ja meele

ta meele ammu mõtleb...

mesi aga ära läks
ja jättis karu üksi
silmad suleb mesikäpp
ja pistab käpa püksi...

muteerunud mais

et polegi naine vaid mees
et jalgpall on äge
et juuli nii pehme
tal ihalus samasoo ees...
teada ta sai
muteerudes mais

hadesele haigus
muhhamedile valu
ristiusk
saab varsti terveks

vana kala: "sitt ja sitt! teil pole luulehaisugi!"
jaan pehk: "ma kirjutan, sest varupink on lühike."
arstionu: "ma kirjutan, sest tahan, lugege või lugege."

see õrnus, mis lähtub te kätest
ning teie habemete karmus,
teie sobimatus kultuurikonteksti,
teie sobimatus suudlustesse
ning...
üks paistev trikoloor.

see pilt on ülepeakaela tehtud...
vaat et valepidi,
seal kõik ongi äraspidi -
trikoloor, intiimsuhted ja kolmainsus.
see ongi sõna otseses mõttes
varjatult
kuid ilusa ja õrna
'näkkupanemise' pilt.

kurat, ma olen tubli mees
kord kahe nädala tagant.
raban tööd, kõik ära teen
ning ülejäänud aja magan.

nagu ebastabiilne alkohoolik
nagu melanhoolne labiilik
nagu... mul täiesti suva!
sest täna olin sitaks tubli mees :)

kaks ühe hinnaga
ehk kaks meest
ühe pingutusega

või kaks teist meest
kuid ühe hinnaga
sest minust jääd ilma

ma olen sinust
vaid ühe sõna kaugusel.
kui ütled: "tule,"
ma enam pole.

kuid ikka sinust
ma ühe sõna kaugusel.
sest ütled: "mine"
ma juba lähengi.

suitsetamine ja suuseks
mõlemad seltskondlikud
midagi imetakse
ja võetakse suhu
mõlemad kärbivad söögile isu

tubakas tapab
minett aga toidab
kuid tubakas jätkuvalt soositud
kuigi põhjustab vähki
minett aga naudingut

kurat
hakka või asjaga leppima
et keppida on lahe ja kepivad
kõik, kellel tõiv on vähegi tahe
ning märg või veidigi jalgade vahe

ta rääkis lilledest ja nikust
ta rääkis marisest ja mikust
ta rääkis kuradist ja inglist
ta rääkis persenussist viimsis
ta rääkis abielurõõmust
ja rääkis hurmast suhuvõtust

te mõtlete et kõik on helge
te mõtlete et kõik on ees
kuid tegelikult kõik on perses
ta järgmisena paneb meest

te neiu vaikselt istute,
et vaevalt märkangi ma teid,
nii vaikselt ringi piilute,
kas keegi kahtlustabki meid...

meil nõnda salasuhe on,
et isegi ei aima veel,
meil pääle pilke piinlik on,
ma mõttes ühe suitsu teen.

gab - kevad on nagu naine
gab - kes ei peta
gab - tuleb alati

prt - jah
prt - kevad on nagu multiorgasmne naine
prt - tuleb alati

naistepäev 2007

sel aastal ei kasuta kullerit
sel aastal ei saada ma lilli
sel aastal jääb ostmata roosikimp
vaid üksi ma näpin siin tilli...
ja rohelist, sidrunit
ja värsket forelli,
toppides ahju siin kõledas köögis...

kõik mu eksid on emad
või varsti saamas emaks
ning enamasti seda
minust just järgmise mehega...

see on nagu alpinismis
et mina rajan baaslaagri
kuid tippu ronivad teised -
mu sperma nagu šerpa...

süütevedelik,
see tõeline vikat.
ma niidan
ning siis saadan pikalt.

---
tunnetepüromaan
julmurist mängurtäkk
süütan
ja sinust saab murdvalt leegitsev näkk.

---
ja trikk on, et mina ei,
mina ei võta sind,
ma lihtsalt süütan, ja beib,
siis võtad sina hoopis mind...

---
sa näkk või siis purjus
ma täkk ning ka purjus

hommikul näkku
segadus vist
kes keda süütas
ja küsimus miks?

----
sa lahkunud,
meil jahtunud
on tunnetetulekahju.

---
kas on sul ka kahju?

ta rääkis et...

ükskord näiteks
said jalajäljed
autolakke hommikul

ning kodus ootasid
kohatud roosid

miks üks
või teine
ei mäleta
ega tahagi vist...

kandes kõrget kaelust
elegants
varjab su maasikaid

kandes kõrki muigust
varjab
enesekants varemeid

kandes suuremat korvi
on silikoon
pushimas kasinat

vaid parim sul suudelda molli
vaid rikkur
lakub sind häälekalt

just seepärast
ei vaatagi ma sind

ja nülginud kartulilt koore
ma alles veel elus
ja toorelt
noorelt porgandilt
koorin ta naha
ja kapsalt ja kaalilt
saan sama

ja seejärel riputan soola
ning nülitud keha
saab tera
sool põletab
kaal' langeb kooma
ja mõtleb
kes päästaks küll tema

kuid vesigi
varsti saab kuumaks
on keevaks põrguks pliidi peal katel
keevad sodiks
end sodiga nuuman
loomi säästan
sest liha ei maitse

naabri kaevus käisin kusel
et see vend saaks veidigi soolast
et tunneks kuis maitseb
elu mu kõrval
saaks osa mu roojast

tema põllul kasvavad kapsad
porgandid ja kaalid
sest paneb põldudele sõnnikut
kuid mina talle kaevu
et ta isegi end priskeks kaaniks

paljulubavad inimesed
lubavad tihtipeale liiga palju.
potentsiaali on täita,
kuid lihtlabast jaksu neil lihtsalt ei jagu.
ja ega nad paha pärast.
lihtsalt soovi on teha nii kuradi palju,
et veel kolm päeva kääpast
nad ronivad välja...
kuigi tegelt ju kõngesid,
sest tegid ja põlesid,
nagu musta-lamba-rasvast küünlad -
särinal, lubades,
korduvalt taastudes
päris mitmete haiglate
valgetes tubades.

ja me kasvuhoone talvede lörtsis
me poristes asfaltteedes röökis
et tooge lund te raisad kuutsemäelt
seal veel tehakse nii et käed
on kurat rakus ja kahurid kõvad

kuid kuutsemäel kutset ei kuuldud
lund meie õuele kurat ei toodud

ja siis tuligi saata tartust schmigunn
et mae va... hunn va mägede kunn
et aheldaks hobused tallinnast lahti
et kataks eestis lumega prahti...

teisipäev, November 21, 2006 - MUST

milleks maksta päästjatele,
majad põlevad ju ise.
milleks maksta politseile,
liiklus vikat on ja libe.

lollus vohab, iive kukub,
korraks tõuseb ja mis siis,
lasteaedades on kohad,
pedagoogid defitsiit.

milleks rahvusülikooli,
unas'že narva, huizavod,
milleks mõelda eesti-keeli
kamu'ta nužna, dieser Folk.

lämbes kontoris...

porno, ütleb keegi vaikselt.
mina aga alustan hoojooksu.
me elul on kohvirutiinide maitse
ja sõrmed on klaveril konksus.

mina aga alustan hoojooksu.

sprintides tunnen, kuis rabab
päkk pinda ja sõrmed mul maad.
jalg täiesti täpselt mul tabab
pakku karniisil - siit vabaks ma saan.

nii sünnib mu elu pikim hüpe.

taat on külmaks läinud,
kas olnudki kunagi soe,
et elu tal minema läinud
ja minulgi edasi, koer!

ma justkui polekski leinand,
ma nutnud, nagu ta poeg,
mu tunded kui jahtunud leivad,
kas leinatu reetmine loeb...

youtube.com ja karjainstinkt

kõik mäletsejad sörgivad vaatama
ning mökitavalt kiidavad paremaks
eelmise pornoka
- too klipp oli mahlakam

jumal oli häbematu ja ütles
saagu häbe
ja häbe sai
ja jumal nägi et see hea oli
ja tegi teisele veel

tuled voodisse,
ta ootab sind sinna,
kuid jätnud voodipoole külmaks.

kergitad tekiserva
ja kargab sulle
koos külmatundega
värske pussuhais ninna,
sest kättemaksuks
peeretas ta
te abieluteki alla.

reede, September 01, 2006
eila tegin vanaemaga pasteeti


ma kuulates klappidest pärti
mõtlen eestile, me keelele,
kuis eila tegin pasteeti,
kuidas me keel mekib keelele

ses maitses on midgi erilist...

kuid,
kas midagi väikest on erilist,
kas midagi keerulist on erilist?

on,
kuid vaid meile on - ei teistele vist.

elu sööb inimest
vahel seest poolt
nagu õunauss õuna
väljas on väike auk
ja seest päris tühi
ja kui midagi jääbki
on seegi vaid mäda
ja roiskunud mõru
sa proovid
ja sülitad ainult

hüüdlaused
ei paranda maailma.
kuid idikad elavad kaasa,
kui poliitik teeb sõnu,
suuri ja kõvu,
et mutike, veteran,
skinn haarab tõru
ja kaugelt siis viskab
ja keegi saab pihta.

kui oleks valida,
kas hakata mõrvariks
või suitsiideriks...
vist pigem tapaks enda...
kuigi loogika vist
soovitab küll tappa teist...
mis Lähis-Idas muidugi,
ei välistagi teineteist.

palun vahetage plaati
sest sest saati
kui ma siin kohvikus istun
on see mida kuulen
isu mul viinud

ma maksan teile kohvi eest
veini eest
praelõigu
kuid kurat ka fiilingu
ja atmosfääri eest

nii et palun
vahetage plaati
mängige seda tümakat
oma autos
kodus
või vibraatortelefonis grillipeol

kuna me jälle pille näpime?
ma ehk tuleks sulle külla
jooks veini ja näpiks pille?
õrnalt...
oleks nagu töö ja lõbu ühildet -
ehk siis: "käib öö ja vile koos!"
ning vile on küll veidi veinine
ja viisist mööda,
aga ikkagi nii õrnalt
meile ühine.

blokk peale
su vastu mu hinges -

elu nagu msn

kui ma toomele jõudsin
talle otsa vaatasin
ta armumisest juhmi pilku nägin
oli mulle kohe selge
et oleks võinud teda seal
seal samas nõlvade vahel võtta
kõrred torkimas perset
venelased mölisemas mööda
jah
mul oli kohe selge
et me võinuks teda võtta seal
seal nõlvade vahel
mina ja mu kristjan jaak

ma olen võimeline oma elu
ise meeldivaks muutma,
kuid seda ilu,
mis sinuga kaasneb,
ma üksinda luua ei suuda.

on südame lukud nii lukus,
nii kaua, et vahel ei õnne,
on roostes ja lahti ei kuku
ka siis, kui võti on õige.

eestlaste pärisorjus
taastati kahekümne esimesel sajandil
kui iga hing ja lojus
seisis jällekord võõraste kirjas ja omandis.

skandinaaviast tulid nad
suure jõu ja nõuga uued isandad
ja seal!
eestlaste eneste kuningad müüsid maa ja rahva maha,
sest hind oli hea.

toona loodigi:

hansa ja sampo mõis...
parem parem peremees kui sitt omavalitsus!
nordea ja ühismõis...
maksa kodulaenu, siis tuleb ka armastus!

just nõndamoodi rõõmsalt hõiguti.

---

mats kannata,
küll tuleb aeg,
ka üle aia vaadata!

aeg tuli.
aeg tuli
ja majandus kasvas,
kuid palju üle miinimumi
ei kiiganud ükski haju-keskmine mats...

tartu

ja päiksekiir palistab su mantlihõlmad,
armani ja ferzatš käigu perse,
sest loodusest otse on toodud su lõngad,
ei keemiat, reklaami ei lembe.

sa sügisest otsid ja leiad kõik värvid,
su öödes on mõnus, sa mürad,
meid toomemäe orgudes peibutad sängi,
sa omad me keha ja südant.

lugesin kivisildniku blogi viimase nädala postid

mu enesetunne
paraneb märgatavalt
vaid siis
kui edu tiine tagumik
mulle kannikaid lehvitab

---

kas keegi teist on võimatut
pärismaist luulet lugenud?
aga kirjutanud, kui lugeda ei oska?

mu käel on südamekujuline arm
su organi servad mind lõikusid
kui murdsin sust välja

mu aknal on südamekujuline arm
mille jättis su visatud kruus
ning lennule kaasa röökiv suu

mu uksel on südamekujuline arm
mille jätsid kui lahkusid
kirves ees ja mustus südames

---

mu akna all kasvab südamekujuline arm
vahel kastan ma teda
ja hoolitsen
annan lootust ja üksildust
ja vahel ka saia

---

mu südamel on südamekujuline arm,
mille jätsin sulle kui läksin
sest minu oma tahtis minna

vanarahvas ütles
kui suu on sülge täis
siis sülita

ma käega silitan üle su naha,
üle märja pinna puhub vesi
suletud silmil,
vaadates taha,
tundub, et vaatab veel keegi.

miski kolmas ja veidike segav,
vaatamas tagant,
tekitab süüme
ja polegi tõesti ju midagi teha,
et minevik lämmatab edasipüüde.

endaga on tõesti põnev võidelda
anda iseendale
nätaki
vastu näppe

alko, seks või suitsud
et naudiks või
ei
nätaki vastu näppe

contra arvas

Priidu luuletusi lugedes tekib mõte, et need on lihtsalt järjest ritta pandud, ilma pikemalt mõtlemata ja hiljem toimetamata.

Ilmselt nii ongi, sest tegu on blogipäevikuga ja seal on lihtsalt reas mõtted nagu nad üksteise järel mööduvate päevade jooksul pähe on tulnud. Ja ma küll usun, et nii on nad ka kirja pandud, sõna-sõnalt nii nagu nad pähe on tulnud. Mõned lähevad riimi, aga pigem nö riimi, hullu riimifriigina leian, et Priidu riimide puhtus on anarhistlik nagu Pöörasel Hirvel. See on muide täiesti nauditav, kui sellega ära harjud. Nii Priidu kui Hirve puhul.

Küllalt palju on Priidul luuletusi, mille puhul tekib mõte, et need oleks võinud autor endale hoida, aga Priidu automaadituli on efektne, kui muidugi mitte olla ihnuskoi, kellel on kahju iga möödaläinud padruni pärast, sest see maksab 10 võimisiganeskrooni. Tabamused on kenasti olemas. Muide, kui lihtsalt päevikut pidada, võid tagantjärgi lugedes samuti avastada, et mõned päevad on eemalt vaadates üsna igavad olnud, nii et polnud teps neid mõtet kirja panna.

Päevikule viitab ka see, et lood oleks nagu Priidu omast elust maha kirjutatud. Nii hästi ma teda ei tunne, et öelda, kui palju sellest paberile jõudnust on oma ja kui palju väljamõeldud elu. Kui on väljamõeldud, siis plusspunkt luuletajale - mõjub usutavalt.

Aga ajakirjanikuna professionaalselt elu üles kirjutamises Priitu küll süüdistada ei saa. Ta pendeldab niivõrd jõuliselt lüürilise ja küünilise vahel, et ajalehe peatoimetaja ei teaks ju, mida järgmisena oodata.

Ma usun, et Priidu loodav siltidesüsteem lisab valikule ohtralt põnevust, sest luuletus ei ole asi iseeneses, vaid sõltub, mis keskkonnas teda esitatakse, sealhulgas ka see, mis luuletuste vahel ta paikneb. No püüdke kasvõi kujutada ette, kui Kristus oleks rippunud mitte kahe röövli, vaid kahe riistvõimleja vahel. Kontekst hoopis teine.

Ja kui siltide-linkide süsteemi veel edasi arendada ehk tulevad kunagi veebi ka täiesti hoomamatu sisu, sõnade-salmide järjekorra ja pikkusega luuletused, mida ei olegi võimalik paberile panna, ette lugeda, pähe õppida. Mis eksisteerivadki ainult lõpmatu lingitamise kaudu. Või mis iganes.

tank tulistab priidu kogumiku pihta

Esiteks, ma ei lähtunud mitte mingitest kriteeriumidest. Nagu üks hea arvustaja ikka. Valisin luuletused välja täiesti lahmiv-suvaliselt. Mõnes nägin head ja lihtsat Tõde, mõnes emosegust Suurt Luulet, mõnes naljakat sõnamängu. Valisin lihtsalt need luuletused, mis minuga rääkisid.

Teiseks, Priidu suhtumine luulesse mulle meeldib. Blog on luulele nagu vaba vorm, võrreldes koolivormist raamatukaantega. Väga mõnus on hommikul tööle jõudes lugeda. Mõni kirjutab, et uuued botased hõõruvad kanda või et Savisaar on m***. Priit kirjutab luulet. See on ju lahe.

Kolmandaks, iga luuletaja tahab lõpuks midagi kokku koguda. Priit kah. Ja mis muu vorm selleks paremini sobiks, kui seesama blogu? Paar luuletust siit sobiks küll ka päris paberile. Niiet jätka, Priit :)

Lõpetuseks, vahest ma mõtlen, et miks me ei ela sellises maailmas, kus inimesed toidupoes ütlevad: "Armas müüjatädi, tere! Kaks lihapirukat, sest mul on kere hele!". Või liiklusmärgi all on selgitav tahvel: "Ära oma autot pargi siia, mendid võivad ta ära viia!" Ühesõnaga maailmas, kus luule on igas reakodanikus sees. Priit on esimene selline reakodanik.

linke ja muud tagasisidet (ka trükimeediast)

kahe nädala möödudes on leidnud blogu siin ja seal ka teatavat kajastamist:
päevaleht,
sl õhtuleht,
postimees.

samuti on blogu ära mainitud Eesti Kirjanduse Seltsi 100. aastapäeva tähistamisel teema all "Kirjandus ja Internet".

tegelikult tuleks siia panna ka blogu valmimisega seotud kanded algsest riimi blogist, et anda ülevaade ka idee tekkest ning blogu toimetamise protsessist.

kasutusjuhend

blogu on sisuliselt hulk sorteerimata tekste blogimootoris, millest on võimalik siltide abil mingi alamhulk lugemiseks 'välja tõmmata'. näiteks, klikates sildil 'jaan', kuvatakse blogis kõik sildiga 'jaan' tähistatud tekstid. blogu kontekstis tähendab see alamhulk kõiki tekste, mis jaanile (jaan pehk) meeldisid. samuti, klikates sildil '4 lemmik', kuvatakse tekstid, mis oli täpselt nelja toimetaja valikutes.

kui sildi all on rohkem kui 20 teksti, paigutatakse need erinevatele lehtedele. järgmisele lehele saab liikuda kasutades linki 'Older Posts' lehe alaosas.

mõisted

blogu - blogipõhine internetis eksisteeriv vabatahtlike toimetajate poolt toimetatud luulekogu.

silt - (ik. label) on blogi tekstile lisatud märgis, mis liigitab teksti mingisuguse kategooria alla. tüüpiliselt ütleb silt midagi teksti sisu kohta, blogu puhul selle kohta, kellele see tekst on meeldinud (jaan), või millisesse gruppi kuuluvatele inimestele see on meeldinud (kolleegid).

paha tuju - see tuju, mille ajel kirjutatakse enamus tekste